Mirjam Püvi
12. september 2013
Mirjam Püvi – vabaks väristamise haldjas

Kati Saara Vatmann

Mirjam (39) on gestalt terapeut, kes praktiseerib täna oma enese ettevõtte LooElu tiibade alt peale gestalt teraapia veel traumadest vabaks väristamist ja valgusravi nii Kristiines, Müürivahe tänavas kui Suurupi-kodus.

„Juba ämmaemandana töötades aimasin, kui suuri traumasid sündimine võib inimesele tekitada. Kindlasti on meil kõigil neid – piisab väga vähesest kujutlusvõimest, et aimata, mida väike keha läbi sünniteede ilmavalgele muljutuna kogeb – ent emadena oleme sünnimomendil iseendaga ametis ja lapsed ju ei räägi. Teadvuse tasandil ei mäleta ka. Võrreldes teiste loomadega on meil küll kõnevõime näol tohutu eelis – ent samas saame seda võimet alles pärast pikka ja pikali veedetud titeiga kasutama hakata. Aasta aega beebina, mil „laps räägib siis, kui kana pissib“ veedetakse tunnetades-kogedes-analüüsides – ent sõnastada laps seda ei saa ja pärast teadvuse tasandil ei mäleta. Alateadvus ja keha õnneks mäletavad,“ arutleb Mirjam. „Alateadvusele tuleb traumadest vabaks väristamise meetodi puhul appi lihasgrupp, mis asub meil nii sügaval selgroo ligi kõhuõõnes, et massaažis seda ei ole võimalik lõõgastada. Psoaaslihas peitub meis aegadest, mil läbisime evolutsiooniliselt keeliklooma faasi ning tema sirutamine ja lõõgastamine lahendab hirme ja valusid, mida oleme oma maapealsel matkal isiklikku evolutsiooni läbides endasse pakkinud.

Kas teate, miks te ei saa konfliktides sõna suust – tõmbute vaikides kössi, judisete ega tea ühtki emakeelset sõna, millega end kaitsta ja ründajale vastu hakata? Sest te olete pisikesena trauma saanud. Ema või isa karjus teie peale – ja teie tõmbusite kurja hiiglase ees krampi. Nüüd juhtub see alati, kui ülemus või muidu hirmutavalt suur vastane ründab. Iga vait-ehmatamine ja tummana kössitamine aga on uus trauma. Niimoodi me jäigastume. Õnneks aitab „kõigest“ kehatöö – õppinud juhendaja abiga väristamine kuitahes kopsakast hangumisest vabaks.“

Ämmaemand

Mirjam leidis iseenda jaoks TRE (truma realise exercises) juba kaksteist aastat tagasi gestaltterapeudi õpinguid läbides ja oma enese probleemidele lahendusi otsides . Tema elus oli ühe korraga viimne kui tasand puntras. Naine oli ämmaemandana praktiseerinud, ent polnud selles ametis üldsegi õnnelik: vahetus lõppes, kui üks või mitu sünnitust, mida ta juhtis ja abistas, oli pooleli ning pidevate poolelijäämiste taak kuhjus tema külge rängaks energeetiliseks ankruks. Pole välistatud, et ta pöördub sünniabi praksise juurde uuel tasandil ringiga tagasi.

Armastatud kaasa Meelisega jõudis samal ajal abielu vahejaama. Paar, kes praegu harmoonias ja ühise arengu laines koos kulgeb, Suurupis kodu peab ja Valgamaal mehe päritolupaigus keskendunult juuri kastmas käib, elas aasta aega lahus. Mirjam selgitab lühidalt, et eelmisel tasandil oli suhe ammendunud ja kaasad hakkasid teineteist lämmatama. Kuna nad on aga taevas teineteisele määratud paar, õpiti uuele tasandile ning praegu käiakse tseremooniatel ja seiklustel koos.

Ainus, mida Meelis Mirjamiisule ette heidab, on oskamatus raha küsida – kui naine näeb, et inimene on hädas, on tal raske töötasu küsida, kui hinda alla kaubeldakse. See tekitab aga terapeudis eneses tõsiseid probleeme ja tõrkeid – tuleb patsienti kohelda ilma allahindluseta, ehkki ise oled alla hinnatud… See on paljude alternatiivmeditsiini praktikute ühine kogemus, millest Mirjamil aitab armastav kaasa sirge seljaga läbi tulla.

„TREd hakkasin õppima Taani spetsialistide juhendamisel. Kuna olin ise puntras, mõistsin esimesest hetkest vastutuse suurust – ja mingit taidlust oma ellu ei lubanud. Praegu olen läbinud teise astme koolituse, mis lubab gruppe juhendada. Minuga samal tasemel tegijaid on Eestis kümmekond ja me oleme võtnud südameasjaks ka põlve otsas pusserdajate kinnipüüdmise. Meie alal on asjaarmastajana „klientidega“ manipuleerimine võrreldav nende ebaeetiliste sodijatega, kes avavad jõuga, tellimuse peale ja raha eest teiste inimeste kolmandat silma ja viivad nad eelmistesse eludesse kondama või kanaldama – ja jätavad oskamatusest kuhugi sinna keelatud maadele ripakile. Vusserdaja ütleb ups! Ripakile jäänu saab diagnoosi,“ hoiatab Mirjam. „Turg pole siiski põhjatu – inimesed tunnetavad ja valivad tegelikud teadmised ja oskused juba üsna kindlameelselt. Kui vahepeal pöördus igaüks, kes endas mingidki võimed avastas, oma ameti juurest nõidama, siis nüüdseks on ohtlikuvõitu harrastajad, pseudod ja parad kenasti päristööde juures tagasi ning hingeabi ja teraapiat teevad valdavalt siiski kutsutud-seatud-koolitatud. Eesti-suguses väikeses kogukonnas on õnneks sisekontroll üsna tõhus kaitse.“

Samal moel lähevad ju ka teatrikülastajad vaatama seda, mis on tõeliselt hea, mitte hambutut isetegevust. Mirjami õde on muide näitlejanna Ingrid Isotamm, kes lõppeval suvel koos kaasa Andres Dvinjaninovi ning Inga ja Toomas Lungega „Kunksmoori“ mängis.

Valehäbideta

Iseenese ja abivajajate hetkeseisu tõlgendamiseks tavatseb Mirjam aeg-ajalt kasutada Jungi varjukaarte. Need on teatavasti arhetüübi kaardid, mille karbis on pooled varjukaardid – isiksuse tahud mis hetkel edasiminekut takistavad – ja teine pool on valguskaardid, inimeses olev potentsiaal ja tugevus . Kui Mirjam ise nende varjukaartidega esmakordselt kohtus ja tõlgendustekste eesti keelde tõlkima hakkas, tõmbas ta oma varjukaardiks „Must lesk“ – lahenduskaart aga oli „Haldjasnaine“.

Seda haldjat endas on ta jõuliselt ja sihikindlalt otsinudki. Aasta tagasi ilmus ta Varbolasse Preeriakotta naiste sügisese pööripäeva riitusele magamatu ja närvilisena ning tulistas kohe avaringis end tutvustades lagedale, miks ta magamata ja liimist lahti on – mis tseremooniatel räägitud, see sinna ka jääb – ent selline see Mirjamiisu ongi. Vahetu ja siiras. Nutab ja naerab spontaanselt ning lobiseb seksist ja naiselikkusega seotud probleemidest sama sujuvalt ja vahetult kui ravitee või kaloriteta koogi retseptist. Ta tunnistab, et kippus gestaltkursustel alguses aina vinguma ja hädaldama, ent see on nüüdseks ammu välja kasvatud. Pole põhjust vinguda. Tehtud.

Pool aastat hiljem oli naine juba suuteline olema analoogse meeste-riituse emand ja matroon. Kui Tallinna vanalinnas Avaneja keskuses Gunnar Aarma endises kodus ühel talvisel täiskuu-tähistamisel paarikümne naisega mesilasvahast ja taimedest väekuule vooliti, tantsiti ja lauldi, oli tema see, kes tantsis tõepoolest nii, nagu keegi ei näeks – valehäbeliku kartuseta näida naljakas või kole. Kui ei karda, ei näi ka.

Nüüd teeb naine sealsamas Müürivahe tänavas, kus asuvad ridamisi Avaneja ja Loitsu keller, Jansuki pood ja Tom Valsbergi väestuudio, Oaas ja Namaste-pesa, valgusteraapiat ning on ka ise rõõmsalt üllatunud, et kuulub sellesse jõulisse valgustööliste kvartalisse.

Tema TRE- ja gestalt-teraapia sobib üsna mitmekümnele inimesele ning ka Mirjamiisu ise õpib aina edasi – liikumist ja häälitsemist, avaldumist ja avanemist: „Inimeses pole inetu mitte miski peale arenematuse ja valelikkuse. Mulle endale meeldib, et üürisin LooElu stuudio – või kuidas seda väikest mõnusa ahjuga elamist-olemist siin nüüd nimetadagi – jaoks Kristiinesse oma pinna. Esiteks ei too see mulle kliente koju – piirid peavad paigas olema – teisalt on mul nüüd endal ka kasvõi teoreetiline pelgupaik. Kui mu kaks last ja üks mees ära lülivad, piisab teadmisest, et mul on koht, kuhu evakueeruda – ja juba ei olegi vaja kuhugi pageda. Mõttes sutsti ära käidud ja tagasi tuldud. Gümnasistist poeg Siim varjub samal moel bändiproovidesse. Vääna-Jõesuu koolitüdruku Agnes-Saskia pelgupaik on Kukrumäe hobuste juures.“

Vapruse värinad

Meile kõigile on tuttavad kramplikud, tahtele allumatud värinad, mille päritolu seostatakse küll närvide, füsioloogia, küll vaimuilmaga. Külmetav inimene väriseb selleks, et lihaste sees endale ise sooja juurde kütta. Hirmunud ja vihane inimene väriseb ülepinget maha, et mitte plahvatada. Tänu iseeneslikule ennetavale mahalaadimisele jäävad mitmed kaklused ning sisse- ja väljapoole lõhkemised olemata.

„Naistele on tuttavad ka sünnitusjärgsed vapruse värinad. Pea kõik naised, kes on just lapse ilmale toonud, tudisevad pärast seda vastupandamatult, enne kui toimub pingelangus, rahunemine ja õndsusehetk,“ naeratab Mirjam. „Paljud naised kirjeldavad sõnades neid värinaid tundena, et oled just äsja ise ilmale tulnud. Eks me sünnitades emaks sünnimegi – just sellele lapsele. Liiatigi mõjub sünnitegevus just sellele psoaaslihasele, mida ka TRE voolib – nii et tegemist on tõeliselt evolutsiooniliste värinatega. Mida aga laps sünnitegevuse ajal tunneb, seda ta kõnelema õppides enamasti paraku ei mäleta – tuleb end tunneli läbimise traumadest teadlikult vabaks väristada.

Me kohtume oma psoaaslihasega muide iga juhusliku hirmusööstu hetkel. Mida teeb järsku kohkunud inimene? Kössi tõmbab. Psoaaslihas, mille üks ots kinnitub roiete ja teine reiepähikute juures, tõmbub instinktiivselt kokku ja hirmunud inimene ongi kägaras. Piisab isegi hirmutava nähtuse peale mõtlemisest – ja inimene on ussikesena rõngas. Väidetakse, et stressis inimese esimene tunnus on lisaks silmavaatele-miimikale-jumele just kühmus kehahoiak. Seda teeb meiega meie keskel elav keelikloomakene.

Loomakese rahustamiseks ja lõõgastamiseks, millega kaasnevad tahtele allumatud käte-jalgade, aga ka keha enese värinad, kulub tund-poolteist. Teeme kuus harjutust, millega personaalse teraapia käigus kaasneb reeglina spontaanne vestlus – inimesest voolab-voolab-voolab välja nii palju, millest ta isegi ei teadnud ning just siin on selleks koht. Mõni inimene on sedavõrd distsiplineeritud, et vabaneb värisema alles teisel-kolmandal korral. Ehkki ta ei tee midagi „valesti“ – ega oma jalgu emmates, kummardades ja sirutades, end kokku painutades ja sõnajalalehena lahti rulludes ju miski viltu minna saagi – oleme oma keha nii kammitsenud, rakkesse ja ikkesse pannud, et ei lase tal vaba voli järgi toimida. Nii, nagu piitsutame end ülemäära tööle ja magame liiga vähe – nii ei lase me kehal isegi loomulikul-looduslikul kombel vibreerida-tudiseda enne, kui TRE abil on ahistav vaht pealt maha voolanud.

Kui mehed värisema hakkavad, püüavad nad absoluutselt alati ratsionaalset põhjendust leida – ma värisen sellepärast, et… Kui baleriin, kes on aastakümneid kammitsetud, vabaneb, on tõmblused ikka kohe ohjeldamatud. Käte visklemine näib seoses sellega, et võdisema hakkab roiete ja vaagnaga ühendatud keelik, ebaloogiline. Ent neerupealised saadavad ajju signaali ning adrenaliinipuhang hakkab ka käsi loopima. Lihtne ja ilus süsteem.“

Kogupere kogemus

Ehkki Mirjami õpetatus lubab gruppidega töötada – nii et kõik teraapias osalejad saabuvad pärast enese tühjaks väljendamist-väristamist ja energiataseme üdini tuntavat tõusu kenasti siinpoolsusse tagasi – polnud ta enne meie ühiskatset lastega eriti tegelnud. Ta enese tütar Agnes-Saskia on emaga kodus vabaks väristamistel osalenud ja magab alati sealsamas põrandal kümme sügavat minutit.

Meie rühmakene koosnes mu 11-aastasest judo-poisist pojast ning 7-aastasest iluvõimlejannast tütrest. Esimesel kümnel minutil pärast ühist teejoomist ja halvaasöömist toimus loomulik eputamine – kuna mõlemad lapsed on oma lihastega sportlikult tuttavad, oli vaja kõigepealt end tühjaks eputada, spagaadid sooritada ja edevusele lõpuks ippon teha.

Ma ise tundsin läbi harjutuste Mirjamiisule oma psoaas-lihasele külla järgnedes kõigepealt kaastunnet keha vastu. Olen teda kohelnud nagu distsiplineeritud-mobiliseeritud tööriista, mitte asendamatut sõpra selles elus. Vabandust… Esimese kahe harjutuse ajal läksid käed-jalad paiste ja tuimaks. Kui tütar hakkas spontaanselt võdisema juba kummargil jalgu kallistades, ülakeha vabalt rippumas, poeg alustas vibreerimist selili sillatades, siis minu mobiliseeritus – ja hetkelised tursed – andsid järele seliliasendis lootose poosis. Olin oma võdisevatest jalgadest nii vaimustuses, et unustasime poja silda tuksuma, mispeale vallandus vabastav naer.

„Naer ongi parim, mis teraapia käigus juhtuda saab – ja õnneks puhkevad inimesed sageli hingepõhjast naerma, kui nende käed tahtele allumatult visklevad ja jalad hõljuvad,“ kinnitab Mirjam. „Me kõik vabaneme värisedes ja naerdes mõttetust alaväärsustundest, ettevõtmatusest ja mis-nüüd-mina-kompleksist. Naljakas on ju ka see, et lõdvestudes tuleb näolihased rippu ja lõug lotti lasta – selline konjas vaatepilt pole põrmugi peeglinägu. Mulle endale pakub jätkuvat huvi ja avastusrõõmu just peaga toimuv nende harjutuste ajal. Esiteks see, et iga harjutusega kaasnevast paindest tuleb üliaeglaselt välja rulluda – muidu läheb pilt taskusse – ja teiseks et silmi tuleb tingimata lahti hoida – kuna energiatase tõuseb teraapia käigus radikaalselt, võib muidu pea valutama hakata. See peaga seonduv räägib meile pea olulisusest – kui evolutsiooni varasemates staadiumides meil keelikloomakestena pead ju teatavasti polnud, siis nüüd on – ja temaga tuleb väga oskuslikult-teadlikult-aupaklikult ringi käia. Nii, nagu peaaju oskustest tuleneva kõnevõimegagi – kui meile on see võime antud, tuleb seda ausalt ja vabalt kasutada. Teatavasti on selline reegel, et mille eest sina tänulik pole, see võetakse sinult ära.“